Enesevihkamine

Maailm 
sa petyinkään, 
Ma ei suutnud leida oma tee 
satiin öised. 
Minu ainus töötlemata 
keerati lina. 
Noores eas, ma olin nagu Kalevala 
Aino naine, 
nii oli elu mu jalgu. 
Pärast seda, see on lõputu nõiajahti. 
Mulle oleks meeldinud, romantiline 
elu, isegi seda võtta 
tükike. 

Nüüd töötlemata lina 
ennast ära joosta, 
Ma näen nägemusi luuletus 
aju naise luulud. 
Iga päev elu 
erinevalt üksildane. 
Täna olen ma kurb 
kurb, ma loodan, 
õnne nüüd, pedaal 
jalad. 
Need, kes kord 
kustutasid tule 
tugev kui teras. 

Tants ainult summas 
Russalka jalad 
alates saba kaalud 
Tõstsin. 
Mute mu hääl, 
kujunes sireeni heli. 
Still, üksindus, 
laotama ennast jäme linane. 
Satin ööd asjata 
Ma ootasin, et nad ei peaks enam kohdalleni 
igal ajal.